Hingamistehnikale

Hingamistehnikale ehk teadlikele hingamisharjutustele viidatakse kui meetoditele, mille eesmärk on kontrollida sisse- ja väljahingamise pikkust, sügavust ja rütmi. Nende abil saab parandada gaasivahetust, vähendada stressi, suurendada keskendumis- ja eneseregulatsiooni võimet. Hingamistehnikad on rakendatavad nii vaimse kui füüsilise heaolu kontekstis, alates stressi juhtimisest kuni sportliku soorituse ja taastumiseni.

Tehnika toimemehhanism seisneb tasakaalustatud hingamise kaudu parasümpaatilise närvisüsteemi aktivoimises ning südame löögisageduse varieeruvuse (HRV) suurendamises. Regulaarne kontrollitud hingamine võib vähendada vererõhku, soodustada lõõgastumist ning parandada kehalist ja vaimset stabiilsust.

Levinumad hingamistehnikad on mitmesugused ning neid kasutatakse laialdaselt nii stressi leevendamiseks kui ka füüsilise pärilikkuse ja taastumise parandamiseks. Näiteks diapasraalse hingamisega (kõhu kaudu sügav sisse- ja välja hingamine) keskendutakse diafragma liikumisele; pursed-lip hingamine (huultega aeglane väljahingamine) aitab kontrollida õhuvoolu; kasti hingamine ehk box breathing jagab sisse- ja väljahingamise ning peatusete samadeks osadeks; tempo- või rütmhingamine tähendab hingamist kindlas ajarütmis (nt 4-4-4-4).

Rakendused hõlmavad stressi ja ärevuse vähendamist, une kvaliteedi parandamist, sportlikku sooritust ja taastumist ning lisaks meditsiinilises rehabilitatsioonis kasutatavaid eesmärke kopsuhaiguste korral. Harjutusi tuleks teha järjepidevalt ja järk-järgult; vajadusel tuleb pöörduda spetsialisti poole ning kuumustunne, pearinglus või rindkerevalu nõuete korral hingamistehnikad peatada.