Hingamisparameetrite

Hingamisparameetrid viitavad erinevatele mõõdetavatele näitajatele, mis kirjeldavad hingamisprotsessi füsioloogiat ja mehhaanikat. Neid kasutatakse laialdaselt meditsiinis, eriti hingamisteede haiguste diagnostikaks, jälgimiseks ja raviks. Peamiste hingamisparameetrite hulka kuuluvad hingamissagedus, hingamismaht, elutähtis maht, sundvälja-maht ja sundsisse-maht.

Hingamissagedus on hingetõmmete arv minutis. Tavalises puhkeolekus täiskasvanud hingavad umbes 12–20 korda minutis. Hingamismaht on ühe hingetõmbega sisse või välja hingatava õhu kogus. Elutähtis maht on maksimaalne õhukogus, mida inimene saab pärast sügava sissehingamist jõuga välja hingata. Sundvälja-maht (FEV1) on esimese sekundiga välja hingatav õhu maht. Sundsisse-maht (FIV1) on esimese sekundiga sisse hingatav õhu maht.

Lisaks nendele põhiparameetritele on olemas ka teisi, nagu minutiventilatsioon, mis on kogu hingatav õhk minutis, ja kopsu reserveerimismaht. Hingamisparameetrite mõõtmiseks kasutatakse spetsiaalseid seadmeid, millest tuntuim on spiromeeter. Spiromeetria tulemused aitavad arstidel hinnata kopsude funktsiooni ja tuvastada võimalikke probleeme. Hingamisparameetrite muutused võivad viidata erinevatele kopsuhaigustele, nagu astma, krooniline obstruktiivne kopsuhaigus (KOK) või kopsupõletik. Neid parameetreid jälgitakse ka operatsioonide ajal ja intensiivravi osakondades, et tagada patsiendi piisav hapnikuvarustus ja süsihappegaasi eemaldamine.