hingamisprotsessi

Hingamisprotsess ehk hingamine on keha eluks vajalik tegevus, mille käigus õhk liigub kopsudesse ja sealt välja ning gaasid vahetuvad veres ja kudedes. See koosneb sissehingamisest (inspiratsioon) ja väljahingamisest (ekspiratsioon) ning on osa suuremast respiratoorsest süsteemist.

Füüsikalised mehhanismid hõlmavad diafragma ja roietevaheliste lihaste tööd, mis suurendavad kopsude mahtu sissehingamisel. See loob alarõhu kopsudesse ja võimaldab õhu liikumist välja. Sissehingamine on tavaliselt aktiivne protsess, väljahingamine on suuremalt passiivne, kuid pingelisel tegevusel võib see muutuda aktiivseks.

Gaaside vahetus toimub alveoolides: hapnik diffundeerub veres ja süsinikdioksiid difundeerub välja. Ventilatsioon ja perfusioon tuleb koordineerida, et saavutada optimaalne ventilatsioon-perfuusioonisuhe. Alveolaarsed gaasid ning veregaaside tase sõltuvad hingamissagedusest ja sügavusest ning keha vajadustest.

Regulatsioon põhineb peamiselt ajus: hingamist kontrollivad hingamiskeskused medulla oblongata ja ponsis ning keemilised retseptorid reageerivad CO2, O2 ja vere pH muutustele. Tahtlik kontroll on võimalik ajukoore kaudu. Refleksid, nagu Hering-Breueri refleksid, aitavad reguleerida hingamise sügavust ja vältida liigset venitust.

Hingamisprotsess on elutähtis ning puhkeolekus täiskasvanul on hingamissagedus umbes 12–20 korda minutis ning sissehingatava õhu maht umbes 0,5 liitrit. Haigused nagu astma, KOK, kopsupõletik või uneapnoe võivad hingamist mõjutada, samuti kõrgemad või ebasoodsad keskkonnatingimused.