Hapnikuvõimet

Hapnikuvõimet ehk hapniku kasutusvõimet kirjeldab organismi suutlikkus saada hapnikku, transportida see vereringes ning kasutada rakulises metabolismis energia tootmiseks. See on mitmesüsteemne omadus, mis sõltub hingamissüsteemi tööst, vere hapnikukandmisest ning kudede oksüdatiivse energiakasutuse tasemest.

Peamised komponendid on: hingamissüsteem ja gaaside vahetus kopsudes (ventilatsioon), verevool ja hapnikku kandva hemoglobiini võime, ning kudede oksüdatiivne metabolism (mitokondrid ja oksüdatiivsed ensüümid). Hapnikuvõimet mõjutavad nii hapnikukättesaadavus kui ka koe võime seda kasutada.

Mõõtmine ja näitajad: VO2max määrab maksimaalse aeroobse hapnikutarbimise; arteri ja veeni hapnikusisaldus ning hapniku tarne (DO2) näitavad, kui hästi hapnik kudedesse jõuab. P50 väärtus kirjeldab hemoglobiini hapnikuga seondumise kiirust; ka mitokondrite tihedus ja oksüdatiivsete ensüümide sisaldus on olulised. Hapnikuvõimet hinnatakse kui süsteemide kogumit, millel on sageli kitsaim lüli.

Variatsioon ja adaptsioonid: treening ja kõrgmäestik võimaldavad hapnikuvõimet parandada — VO2max paraneb, kapillaaride ja mitokondrite arv suureneb ning ventilatsioon võib tõusta. Haigused, nagu anaemia või krooniline obstruktiivne kopsuhaigus, vähendavad hapnikuvõimet. Erinevused esinevad liikide ja elupaikade lõikes, kus kohanemised võivad olla märkimisväärsed.

Kasutus ja tähtsus: hapnikuvõimet hinnatakse sporditeaduses, kliinilises meditsiinis ja ökoloogias, kus see aitab mõista organismide sooritusvõimet erinevates keskkonnatingimustes ja metabolismi piiranguid.