Hapnikutarve

Hapnikutarve ehk hapniku vajadus tähendab organismi või selle osade võimet ja vajadust hapnikku kasutada metabolismiks. See hõlmab nii üldist hapnikutarvet kehas tervikuna kui ka lokaalseid vajadusi kudedes ja organites. Hapnikutarve on tihedalt seotud energiavajadusega ja oksüdatiivse metabolismiga.

Üldine hapnikutarve kirjeldab keha üldist energiavajadust ja seda mõõdetakse tavaliselt hapniku tarbena (VO2). See näitab, kui palju hapnikku organism kasutab ajaühikus ning sellega seotud energiatarvet. Põhienergianõudlus tuleb glükoosi ja rasvade oksüdatsioonist; koormus või palavik suurendab hapnikutarvet.

Kudede tasandil võib hapnikutarve suureneda märkimisväärselt suure koormuse ajal. Näiteks süda, aju ja skeletilihased vajavad rohkem hapnikku intensiivse liikumise korral. Myokardi hapnikutarve (MVO2) sõltub südame löögisagedusest, kontraktiilsusest ja seina pingest.

Mõõtmine ja hindamine: hapnikutarvet saab hinnata indirektse kalorimeetria abil, mis mõõdab hapniku tarbimist ja süsinikdioksiidi eraldumist ning selle alusel arvutatakse energiarasv. Kliinilises praktikas rakendatakse ka Fick'i printsiipi, kus hapnikutarve on arteriaalse ja venoosse hapniku kontsentratsiooni vahe ja verevoolu korrutis.

Tähtsus: hapnikutarve on oluline näitaja haiguste ja füüsilise koormuse hindamisel. Piisav hapnikuvool ja tasakaal hapnikutarve vahel tagavad kudede varustatuse; varustatuse puudulikkus või hapnikutarbimise suurenemine võib viia hüpoksiani ja organi talitlushäireteni. Seetõttu jälgitakse hapnikutarvet sporditreeningute ja kriitilises hoolduses.