Glomeruloskleroosi

Glomeruloskleroosi on neeruhaigus, mille puhul glomerulid muutuvad armistunuks ja kõvenenuks, vähendades nende filtratsioonivõimet. Sclerosis võib olla globaalne (kogu glomerulus mõjutatud) või fokaalne (ainult osa glomerulite kohta). Protsess on tavaliselt krooniline ja võib viia kroonilise neerupuudulikkuseni.

Põhjused ja riskifaktorid hõlmavad diabeeti ning kroonilist hüpertensiooni, samuti primaarseid glomerulaarhaigusi nagu fokaalne segmendiline glomeruloskleroos (FSGS) ja membranoosne nefropaatia. Sõltuvates haigustes võivad esineda autoimmuunhaigused, näiteks süsteemne luupus (SLE). Riskifaktoritesse kuuluvad lisaks rasvumine, suitsetamine ja teatud geneetilised tegurid; varasemad neeruhaigused suurendavad haigusriski.

Glomeruloskleroosi patofüsioloogia hõlmab glomerulaarfiltratsiooni pindala vähenemist ning neerufunktsiooni langust, mille tagajärjel tekib proteinuuria ja vereperioodiline hüpertensioon. Diabeedi korral võib esineda nodulaarne glomeruloskleroos ning Kimmelstiel-Wilsoni nodulid.

Diagnoos põhineb kliinilisel pildil ning neerubiopsial. Biopsia näitab glomerulaarse skleroosi hajusat või fokaalset ilmingut ning sageli kaasuvad muutused diabeetiliste haiguste korral. Immunofluorestsents- ja elektronmikroskoopia aitavad eristada teisi glomerulopaatiad.

Ravi keskendub haiguse aluseks olevate tegurite kontrollile ja neerufunktsiooni säilimisele. Vererõhu kontroll ACE inhibiitorite või ARB-de abil ning proteinuuria vähendamine, suhkurtõve kontroll ja lipiidide taseme korrigeerimine on olulised. Spetsiifiline ravi sõltub põhjustajast; raske neerupuudulikkuse korral võib mõnel juhul olla vajalik dialüüs või neerusiirdus.