Eneseväärtustuse

Eneseväärtustuse mõiste viitab inimese kogemusele oma väärtusest ning sellele, kuidas ta hindab oma oskusi, omadusi ja olemust. Selles mõistes kasutatakse sageli sünonüümidena enesehinnang ja eneseväärtustunne. Eneseväärtustuse taset mõjutab nii varane lapsepõlv kui ka hilisem elukogemus, suhted ja tagasiside.

Eneseväärtustuse kujunemine on kompleks ja elukestev protsess. See algab varases lapsepõlves ning areneb vanemate ja teiste lähedaste suhete, koolikogemuste, toetusvõrgustike ning ühiskondlike võrdluste kaudu. Turvatunne, koostoimetu ja realistlik tagasiside suurendavad positiivset eneseväärtustust, samas kogemused kriitikast, kahjustavast suhtumisest või ebaõnnestumist võivad selle taset langetada. Kõrge eneseväärtustuse tasemega inimesed näevad end väärtuslike ja suutlikena, madalam tase võib aga kaasneda ebakindluse, ärevuse või depressiivsete sümptomitega.

Eneseväärtustus mõjutab igapäevast käitumist ja heaolu: see puudutab motivatsiooni, riski võtmist, sotsiaalseid suhteid ja stressiga toimetulekut. See on nii kaitsvaks teguriks kui riskiteguriks, olenevalt tasemest ja kontekstist. Kõige paremini see koos sotsiaalse toega ja tervikliku eneseteadvusega toimib.

Tugiteed eneseväärtustuse tugevdamiseks hõlmavad teadlikku enesehooldust, realistlike eesmärkide seadmist, saavutuste märkamist, emotsioonide ja mõtete teadlikku vaatlemist ning vajadusel professionaalset abi, näiteks kognitiivset käitumisteraapiat või mindfulnessi praktikaid. Mõõtmisel kasutatakse erinevaid vahendeid, näiteks Rosenbergi enesehinnangu skaala, kuid hindamine pidi hõlmama ka kvalitatiivset enesetunnetust ja konteksti.