Eneseteadvustamine

Eneseteadvustamine on mõiste psühholoogias ja filosoofias, mis kirjeldab inimese võimet teadvustada ja reflekteerida oma sisemisi seisundeid (mõtted, tunded, motivatsioon), samuti käitumist ja olemust seoses ümbritseva maailmaga. See hõlmab nii privaatset kui ka avalikku teadlikkust: privaatne eneseteadvustamine keskendub sisemistele seisunditele, aval eneseteadvustamine puudutab teadlikkust sellest, kuidas teised inimest ja nende hinnangut meid näevad.

Areng ja mehhanismid: eneseteadvustamine ilmneb varases lapsepõlves ja selle märgid hõlmavad näiteks peegli märkamist ning sisemiste seisundite teadvustamist. Täiskasvanueas täieneb see meta-kognitsiooni ja eneseregulatsiooni kujunemisega, mis võimaldavad paremini hinnata ja juhtida mõtteid, tundeid ja käitumist.

Teooriad ja mõõtmine: psühholoogias on mitmeid lähenemisviise eneseteadvustamise mõistmiseks. Näiteks Duvali ja Wicklundi (1972) esitatud eneseteadvuse teooria kirjeldab, kuidas teadlikkus iseendast mõjutab käitumist ja motivatsiooni. Mõõtmisel kasutatakse sageli trait-põhiseid skaalasid, nagu Self-Consciousness Scale (SCS), mis hindab tähelepanu ja reaktsioone enda mõtete, tunnete ja ihade suhtes.

Rakendused: eneseteadvustamine on oluline kliinilises psühholoogias, hariduses ja vaimse tervise valdkonnas. Seda arendatakse tihti mindfulnessi praktikumide, eneseregulatsiooni koolituste ja sotsiaalsete oskuste programmide kaudu ning see on seotud parema emotsionaalse reguleerimise ja sotsiaalseenesehinnangu kvaliteediga.