Enesepsühholoogia

Enesepsühholoogia on psühholoogia haru, mis uurib inimese enese tunnetust, mõtet ja käitumist. See teaduslik valdkonnaga tegelevad psühholoogid analüüsivad, kuidas inimesed mõistavad end ise, kuidas kujuneb nende enesepildid ja kuidas see mõjutab nende eluvalikuid, suhteid ja emotsionaalset tervislikku olukorda. Enesepsühholoogia keskendub ka enesehinnangu, enesekindluse, enesekindluse puudulikkuse ning enesekohase ja -kohatu käitumise uurimisele.

Enesepsühholoogia teooriad ja mõisted on pärinevad peamiselt 20. sajandi psühholoogidelt, nagu Carl Rogers, Abraham Maslow ja Erik Erikson. Rogersi klienttsentriline psühholoogia toob esile, et inimese eneseaktualiseerumine ja eneseaktsepteptsioon on olulised arengu ja tervislikku arengu jaoks. Maslowi hierarhiline vajaduste teooria näitab, et eneseaktualiseerumine on kõige kõrgemad vajadus, mille saavutamine võimaldab inimesele täielikku potentsiaali väljendada.

Enesepsühholoogia uurimisviisid võivad sisaldada kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete meetodite kombineerimist, nagu intervjuud, küsitlused, observatsioonid ja eksperimentid. Uuringud keskenduvad tihti enesepildide kujunemisele, enesekindluse arengule, enesehinnangu mõjust ja enesekohase käitumise tekkimisele.

Enesepsühholoogia on oluline nii teaduslikult kui ka praktikas, näiteks teraapia, õpetamine ja organisatsiooniline juhendamine. See aitab mõista, kuidas inimene saab end ise mõista ja kuidas see mõjutab nende suhteid ja elukogemusi. Enesepsühholoogia mõisted ja teooriad on ka rakendatud ka teistes teadusharudes, nagu pedagoogika ja sotsiaalpsühholoogia.