uurimisviisid

Uurimisviisid tähistavad erinevaid lähenemisi ja korralduslikke viise, mille abil teadlased koguvad andmeid, analüüsivad neid ja teevad järeldusi. Need hõlmavad nii andmete kogumise kui ka analüüsi tüüpe ning neid valitakse vastavalt uurimisprobleemile, teooriale ja eetilistele piirangutele.

Klassifikatsioonis jagunevad uuri­misviisid peamiselt kahe suurde rühma: kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed viisid, mida võib kasutada ka segameetodidena. Kvalitatiivsed viisid keskenduvad tähenduste, konteksti ja protsesside mõistmisele. Nendeks on vaatlused, poolstruktureeritud ja avatud intervjuud, fookusgrupid ning dokumentide ja materjalide sisuanalüüs. Need annavad rikkaliku ja sügavuti käsitluse, kuid üldistuste ulatus võib olla piiratud.

Kvantitatiivsed viisid kasutavad numbrilist andmestikku ning statistilisi meetodeid tulemuste üldistatavuse suurendamiseks. Nendeks on eksperimendid, struktureeritud küsitlused, suurte valimite uuringud ja sekundaarandmete analüüs. Need võimaldavad testida hüpoteese ja teha üldistusi, kuid konteksti nüanssidele keskendumine võib olla piiratud.

Segameetodid ühendavad kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid viise, et kasutada mõlema lähenemise tugevusi. Uurimisviiside valik sõltub peamiselt uurimisküsimusest, teooriast, andmete kättesaadavusest, ressurssidest ning eetilistest piirangutest. Töö kvaliteet sõltub selgest kontseptsioonist, läbipaistvusest ja järjepidevast tõendikinnitusest.