Enesehäbistust

Enesehäbistus on emotsionaalne ja kognitiivne nähtus, mille puhul inimene kogeb püsivat häbi enda olemuse või omaduste suhtes. See võib ilmneda tugeva enesehinnangu alandamise, pideva enesekriitika ja süütunde kujul. Enesehäbistust käsitletakse sageli kui koostisosa teiste vaimse tervise häirete sümptomaatikas ning see ei ole eraldi diagnostiline kategooria kõigis rahvusvahelistes klassifikatsioonides.

Sümptomid võivad hõlmata intensiivset enesekriitikat, enese süüdistamist, väärtusetuse tundeid, sotsiaalset tõrjumist ning raskust vastuvõtlike suhete pidamisel. Mõnikord kaasneb häbiga ka madal enesehinnang, ruminaatorlikud mõtted mineviku kohta ja raskused komplimentide aktsepteerimisel.

Põhjused ja riskifaktorid on mitmekesised: varane kasvatus, kogetud kriitika või trauma, kultuurilised ja sotsiaalsed nõudmised ning üldine madal enesehinnang. Risk suureneb, kui on esinenud pikaajalist depressiooni või ärevushäireid või sotsiaalset stigma.

Hindamine ja ravi keskenduvad sümptomite kestusele ja toimetulekule ning enesehäbistuse rollile vaimse tervise taustas. Enesehäbistust võib ravida koos teiste vaimse tervise probleemide raviga; sagedasti kasutatakse kognitiiv-käitumuslikku teraapiat (KKT), kaastundepõhist teraapiat ja mindfulnessiga seotud lähenemisi. Vajadusel kaasatakse sotsiaaltoetust ja ravimeid depressiooni või ärevuse raviks.

Prognoos sõltub varajasest ja järjepidevast ravist; enesehinnangu ja kaastunde suurendamine ning tugivõrgustike olemasolu võivad parandada toimetulekut ja vähendada enesehäbistamise taset.