Elektrolytkondensaatorid

Elektrolytkondensaatorid on polaarseid kondensaatorid, mis kasutavad elektrolüüdi ja oksüdikihti dielektrikuna. Dielektrikuks on anodiseerimise teel moodustunud oksidikiht alumiinium- või tantalmetalli pinnal. Anood on poorne metallifool, mille suur pind tagab suure mahutavuse; katood on ühendatud elektrolüüdiga. Kondensaatorid on tavaliselt pakendatud metallkorpuses ja neil on kaks juhet, mis märgistavad positiivset ja negatiivset-poolust. Nad võivad olla radial- või axial-juhtmestusega.

Peamised tüübid on alumiinium-elektrolytkondensaatorid ja tantal-elektrolytkondensaatorid. Alumiinium-kondensaatorid võivad kasutada vedel-, geel- või tahket elektrolüüti ning pakuvad suurimat mahutavust soodsa hinnaga, kuid nende eluiga ja püsivus on suuremalt sõltuvad temperatuurist. Tantal-kondensaatorid kasutavad tahket elektrolüüti, on tihti väiksema suurusega ja madalama ESR-iga, kuid kallimad ning suurema vigastatuse korral võivad lühikeseks lõigata.

Elektrilised näitajad: mahutavus vahemikus mõnest mikrofaradist mitmetesse tuhandetesse mikrofaraditesse; pinge 6,3–450 V või rohkem sõltuvalt disainist; temperatuurivahemik tavaliselt -40 °C kuni +105 °C. Eluea tunnuspõhimõte sõltub temperatuurist ja voolutugevusest ning sageli väljendatakse ajaga: kõrgem temperatuur lükkab eluea lühemaks. ESR (võrdväärne seeria-resonantsus) on oluline omadus ning see võib vananedes suurendada.

Kasutus: toitefiltrid, pingeregulaatorite lähte- ja tsentralfiltrid, siseriiklikud smoothing-kondensaatorid ning muu DC-kontsentriliste voolude stabiilseks salvestamiseks. Tähtis on paigaldada õige polaarsusega, järgida deratatsiooni ja temperatuuri- ning voolunõudeid. Riskid hõlmavad lekkimist, kuivamist, ventiiri kaudu rõhu suurendamist ja võimalikke lühiseid.