Ekspositsiooniteraapia

Ekspositsiooniteraapia on psühhoteraapia vorm, mis kuulub kognitiivse käitumisteraapia (KKT) raamistikku. Selle peamine eesmärk on vähendada ärevust ja vältimist, mis tekib teatud stiimulite või olukordadega kokkupuutumise korral. Terapeut juhib kliendil järkjärgulist ja kontrollitud eksponeerimist hirmutavate olukordade vastu, et luua õpitud vastumehhanismid ja asendada vältimisega seotud reaktsioonid adaptiivsete käitumisviisidega.

Eksponeerimine võib toimuda mitmel viisil: in vivo ehk reaalses elus, imaginal ehk kujutluses, ning interoceptive eksponeerimine, mis keskendub füüsiliste ärevustunnete esilekutsumisele (nt südamepekslemine, hingamisrikked). Sageli rakendatakse järjestatud eksponeerimist (järk-järgult suurenevad olukorrad) või harvemini äärmuslikku, lühiajalist flooding-tehnikat.

Ekspositsiooniteraapiat kasutatakse laialdaselt erinevates häiretes. Foobiate, sotsiaalse ärevushäire ja posttraumaatilise stressihäire (PTSD) korral on tõestatud tõhusust. OCD puhul kasutatakse eksponeerimist vastumeetmete vältimisega (ERP).

Protseduur hõlmab koostöös kliendi hinnanguid, eesmärkide sõnastamist ja individuaalse eksponeerimisplaani koostamist. Seansid toimuvad tavaliselt ohutul, kliendi nõusolekul ning neid viivad läbi koolitatud terapeudid. Eksponeerimine võib tekitada ajutist ebamugavust, kuid korralikult juhituna on see üldiselt ohutu.

Tõendusbaas näitab eksponeerimise efektiivsust mitmesugustes häiretes, sageli suurem või võrdväärne teiste tõhusate ravivõtetega. Piirangud hõlmavad individuaalse reageerimise varieeruvust ja vajadust spetsialisti juhendamise järele. Eksponeeriteraapia ei ole sobiv äärmusliku psühhoosi või aktiivse psühhiaatrilise häirega patsientidele ilma täiendava hoolduse ja järelevalveta.