Distilleerimine

Distilleerimine on vedeliku segu eraldamise tehnika, mis põhineb komponentide erineval keemistemperatuuril. Soojendamisel tõusevad lenduvad komponendid aurudeks; need juhitakse kondenseerimisseadmesse, kus nad jahutamisel muutuvad tagasi vedelaks ja kogutakse destillaatina. Protsessile iseloomulik on temperatuuri kontroll ja eraldumine vastavalt erinevatele keemistemperatuuridele. Distilleerimist kasutatakse nii labori- kui tööstuslikul tasemel ning see võib hõlmata mitmesuguseid seadmeid ja kolonne.

Tüübid ja tööpõhimõtted. Lihtne destillatsioon on sobiv kahestoreemise puhul, kui ainete keemistemperatuuride vahe on suur. Fraktsioneeriv destillatsioon kasutab fraktsioneerivat kolonni, mis parandab eraldumist läbi järjestikuste teoreetiliste plaatide. Auru (aurudest) destillatsioon võimaldab kuumutada lõtvumat segu temperatuuridel, kus teised komponendid ei lagune, ning on kasulik lõdva lõhnaga või kuumust kergelt taluvate ainete destillatsioonil. Vaakumdestillatsioon vähendab keemistemperatuuri, võimaldades kuumutada madalama jääga, mis on oluline kuumustundlike ainete puhul. Seadmete hulka kuuluvad kuumutusallikas, destillatsioonikamber, kondensaator ja vajadusel fraktsioneeriv kolonn.

Rakendused. Distilleerimist kasutatakse alkohoolsete jookide tootmisel, lahuste ja nende segude puhastamisel ning esiõlide, essentside ja farmaatsiatoodete eraldamisel. Tööstuslikul tasemel on see aluseks nafta rafineerimisele, püsi- ja tekstiilaainete puhtuse tagamisele ning laboratooriumides spetsiifiliste koostisosade eraldamisele.

Ajalooline taust. Distillatsiooni on teada iidsetest aegadest; laiemat kasutust on võimaldanud araabia ja varauusaja alkeemikud, mille järel see levis ja täiendati Euroopa teaduses ning tööstuses. Täpsemad kolonn- ja kontsentreerimisviisid võeti kasutusele 18.–19. sajandil, mis tõstis eraldamise tõhusust ja laialdast rakendatavust.