Diskursiivsust

Diskursiivsust kirjeldatakse kui seda, kuidas teadmised, normid, identiteedid ja sotsiaalsed praktikad sünnivad ja levivad läbi diskursuste ja keelepraksise. Mõiste rõhutab, et keel ja kommunikatsioon ei ole pelgalt maailma peegeldus, vaid vahendid, mille kaudu sotsiaalne reaalsus konstituub. Seetõttu võivad diskursiivsed tõlgendused piirata või avardada inimese võimalusi ning määrata, milliseid küsimusi küsitakse ja milliseid tähendusi omistatakse. Diskursiivsuse analüüs keskendub tekstide, kõne ja praktikate vahelisele seosele ning sellele, kuidas need toimetavad sotsiaalseid nähtusi.

Teoreetiline taust: oluline roll on Michel Foucaulti diskursiivsetel moodustustel, mis defineerivad lubatud ja keelatud rääkimise raamistiku kindlal ajaloolisel hetkel. Järgnevad kriitilise diskursusanalüüsi koolkonnad, nagu Norman Fairclough ja Teun A. van Dijk, vaadlevad tekstide ja kõne ideoloogiat, võimu ja identiteetide konstruktsiooni ühiskondlike praktikate kontekstis. Diskursiivsust käsitletakse sageli osana diskursuste süsteemist, mis ümbritseb teadmisi ja sotsiaalseid suhteid.

Rakendused: diskursiivsust kasutatakse mitmes valdkonnas, sealhulgas lingvistikas, sotsioloogias ja kultuuriteadustes. Selle abil analüüsitakse, kuidas tekstid ja kõne konstituavad reaalsust, defineerivad kategooriaid ning kujundavad mõttemustreid ja käitumist. Näidetena on migratsiooni-, tervishoiu-, haridus-, teadus- ja meediadiskursuste analüüs, kus keel loob ning normaliseerib kindlaid tõdesid, praktikaid ja ootusi.

Eesti kontekst: Eesti akadeemilises diskursiivsuse uurimises vaadeldakse, kuidas erinevad diskursused mõjutavad avalikku arutelu ja sotsiaalseid praktikaid ning kuidas kontekst, keel ja võimufaktorid seletavad muutusi ühiskondlikes narratiivides. Diskursiivsust nähakse dünaamilisena ja sageli avarduva mõistetena, mis nõuab kriitilist lähenemist ning kontekstipõhist analüüsi.