Diskursiivsust
Diskursiivsust kirjeldatakse kui seda, kuidas teadmised, normid, identiteedid ja sotsiaalsed praktikad sünnivad ja levivad läbi diskursuste ja keelepraksise. Mõiste rõhutab, et keel ja kommunikatsioon ei ole pelgalt maailma peegeldus, vaid vahendid, mille kaudu sotsiaalne reaalsus konstituub. Seetõttu võivad diskursiivsed tõlgendused piirata või avardada inimese võimalusi ning määrata, milliseid küsimusi küsitakse ja milliseid tähendusi omistatakse. Diskursiivsuse analüüs keskendub tekstide, kõne ja praktikate vahelisele seosele ning sellele, kuidas need toimetavad sotsiaalseid nähtusi.
Teoreetiline taust: oluline roll on Michel Foucaulti diskursiivsetel moodustustel, mis defineerivad lubatud ja keelatud rääkimise raamistiku
Rakendused: diskursiivsust kasutatakse mitmes valdkonnas, sealhulgas lingvistikas, sotsioloogias ja kultuuriteadustes. Selle abil analüüsitakse, kuidas tekstid ja
Eesti kontekst: Eesti akadeemilises diskursiivsuse uurimises vaadeldakse, kuidas erinevad diskursused mõjutavad avalikku arutelu ja sotsiaalseid praktikaid