Defibrillatsioon

Defibrillatsioon on meditsiiniline protseduur, mille eesmärk on taastada südame normaalne rütm eluohtlike arütmiate korral, peamiselt ventrikulaarne fibrillatsioon (VF) ja ventrikulaarne tahhükardia, mis võivad põhjustada järsu südame seiskumise. Protseduur põhineb elektrilise energiaga südamele šoki andmisel, et depolariseerida südame kudesid ja anda juhtimissüsteemile võimalus taas korralikult toimida.

Defibrillatsioon jaguneb kaheks peamiseks vormiks: välismdefibrillatsioon ja sisemine defibrillatsioon. Välismdefibrillatsioon viiakse läbi väliste seadmetega, mida kasutavad esmaabi andjad ja meditsiinitöötajad. Padjad asetatakse rinnale—tavapärane paigutus on vasakul rindkere piirkonnas ning alternatiivina anterolateraalseks paigutuseks—ja seade annab šoki, mille eesmärk on peatada eluohtlik arütmia ja lubada südamel taas korrapärase rütmi. Energiatase ja paigutus sõltuvad seadmest, vanusest ja olukorrast.

Sisemine defibrillatsioon hõlmab implantaatseid seadmeid ning vajaduse korral transvenoosse või epikardiaalse defibrillatsiooni. Implanteeritav kardioverter-defibrillator (ICD) jälgib südame rütmi ning võib automaatselt anda šoki eluohtliku arütmia korral. ICD-d nõuavad regulaarset järelhooldust ja kontrolli.

Defibrillatsiooni kasutatakse sageli koos kardiopulmonaalse elustamisega (CPR) kriitilises olukorras. Õigeaegne defibrillatsioon suurendab ellujäämise tõenäosust, kuid see tuleb teha ohutult ja juhiste järgi, nii avalikes kohtades kui haiglas.