Biokoncentratsioon

Biokoncentratsioon on ökoloogiline mõiste, mis kirjeldab kemikaalide kogunemist organismi kudedesse kõrgema kontsentratsiooniga kui ümbritsevas keskkonnas. See nähtus on eriti studeeritud veekeskkondades, kus organismid võivad otse keskkonnast aineid imada, peamiselt läbi gillide või naha, ning need ained jäävad organismi lipiididesse või muusse kudedesse.

Biokoncentratsiooni kvantifitseeritakse tavaliselt biokoncentratsioonifaktoriga (BCF), mis on organisme kontsentratsiooni jagatud keskkonna kontsentratsiooniga ja hinnangulisel tasemel kujutab kontsentratsiooni suhet: BCF = c_organism / c_vesi. BCF võib ületada 1, mis viitab märkimisväärsele kogunemisele. Biokoncentratsioon erineb bioakumulatsioonist: biokoncentratsioon käsitleb otsest imendumist keskkonnast, samas kui bioakumulatsioon hõlmab ka toidust saadud kontsentratsiooni ning biomagnifikatsioon hõlmab kontsentratsiooni suurenemist toiduahelas.

Mõjutavad tegurid hõlmavad aine omadusi (lipofiilsus, lahustuvus vees, logKow), organismi omadusi (lipiidide sisaldus, ainevahetusvõime) ja keskkonnatingimusi (temperatuur, pH, veerežiim). Sageli puudutab see kahjulikke lipofiilseid orgaanilisi ühendid (nt PCB-d, DDT) või teatud metallide komplekse.

Rakendused hõlmavad keskkonnariski hindamist, regulatsiooni ja ohutusarvestust, et hinnata, kui palju ja kuidas saasteained kogunevad organismides ning millised on potentsiaalsed mõjud ökosüsteemile. Biokoncentratsioon on oluline komponent hindamisel, eriti akvatoorsetes süsteemides.