Anonüüsimine

Anonüüsimine ehk anonüümsus on andmete töötlemise protsess, mille käigus isikut tuvastavad tunnused eemaldatakse või muudetakse nii, et üksikisikut ei ole võimalik otse ega ka kaudselt kindlaks teha. Tegemist on tavaliselt eesmärgiga võimaldada andmete analüüsi ja jagamist, samas kaitstes inimeste privaatsust. Anonüüsimine erineb pseudonümiseerimisest, kus identifikaatorid asendatakse võõraste viidetega, kuid andmete taastamine võib olla võimalik sobiva võtme või täiendavate andmete olemasolul.

Kasutusvaldkonnad hõlmavad teadus- ja statistikatööd, meditsiini ja kliiniliste uuringuid, äriandmete jagamist ning avalikku sektori aruandlust. Eesmärk on tagada, et andmete jagamine võimaldab analüüsi ilma, et isikut oleks keeruline või võimatu tuvastada. Samas tuleb hinnata riskide taset ja säilitada piisav andmete kvaliteet ning kasutatavus, sest liigne anonüümimine võib vähendada väärtuslikku informatsiooni.

Meetodid anonüümsuse saavutamiseks hõlmavad üldistamist (tunnuste täpsuse vähendamine), manustamist või peitmist (maskimine), andmete vähendamist või eraldamist ning andmete muutmist statistiliste tehnikatega nagu perturbatsioon, andmepitis, agregatsioon ja lisandunud mür. Spetsiifilised kontseptsioonid nagu k-anonüümi, l-diversity ja t-closeness ning tehnoloogiliselt kaasaegne diferencialne privaatsus on rahvusvaheliselt kasutatavad raamistikud anonüümsuse riskide hindamiseks. Kaudselt võib kasutada ka sünteesitud andmeid, mis imiteerivad originaaldatende struktuuri ilma tegelikke üksikisikuid sisaldamata.

Piirangud ja riskid on olulised: täielikku anonüümsust ei ole alati garanteerida ning täiendavate andmete või kõrvalõiguste olemasolul võib tuvastatavus suureneda. Re-identifikatsiooniriskid on tuntud probleemid, mida tuleb hinnata andmekogumi kontekstis ja vastavalt rakendusele kohandada riskipõhiseid meetmeid. Õiguslikult peab anonüüsimine arvesse võtma andmekaitseseadusi ning Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üldmäärust ( GDPR ), mis käsitleb anonüümsega seotud mõisteid ja selle kõrval viina, et kui andmed võivad koos teiste andmetega isikut tuvastada, ei ole need enam anonüümsed. Tõeliselt anonüümset andmestikku võib käsitleda üldkasutatava teabena, kuid see võib piirata andmete kasutusvõimalusi.