Angioograafia

Angioograafia ehk angiograafia on radioloogiline uuring, mille käigus veresooned visualiseeritakse kontrastaine abil ning kuvatakse röntgen- või fluoroskoopiliste kujutiste abil. Uuringu peamiseks eesmärgiks on verevoolu ja veresoonte anatoomia selgitamine ning võimalike kõrvalekallete, nagu ahenemised, aneurüsmid või veresoojused, hindamine.

Tüübid: Üks peamisi vorme on invasiivne kateetri-põhine angiograafia, kus kateeter sisestatakse veresoonesse (tavaliselt reie- või randmekaante piirkonnas) ja kontrastaine süstitakse otse vastavasse verevoolu. Kaasaegses praktikas kasutatakse lisaks mitteinvasiivseid meetodeid, nagu CT angiograafia (CTA) ja MR angiograafia (MRA), mis ei vaja sageli kateetri sisestamist.

Näidustused: Angioograafiat kasutatakse peamiselt veresoonte haiguste diagnoosimiseks ja kavandamiseks. See hõlmab ajuveresoonte ja südameveresoonte haigusi (nt aneurüsmid, stenoosid, oklusioonid), perifeersete veresoonte patoloogiaid ning doppler- või emboliseerimisstrateegiate ettevalmistust. Uuring on sageli osa ettevalmistusest sekkubatsioonideks, nagu balloon-angioplastia, stentimine või embolisation.

Protseduur ja riskid: Uuring toimub radioloogi või neuro-radioloogi juhendamisel. Enne protseduuri teostatakse ettevalmistus ja saavutatakse piisav verevoolu kateetri jaoks; kohaliku anesteesia all sisestatakse kateeter ning verevoolu visualiseeritakse kontrastaine ja kiirgusega. Võimalikud riskid hõlmavad allergiat kontrastaine suhtes, neerufunktsiooni halvenemist, verejooksu või infektsiooni, veresoonte vigastust ja rayoneerimisest tulenevat kahju.

Pärast protseduuri: Pärast uuringut jälgitakse patsiendi seisundit, kontrollitakse punktsioonikohta ja juhitakse vedeliku ja ravimid vastavalt vajadusele. Alternatiivseks ja mitteinvasiivseks valikuks võivad olla CTA või MRA, kui on vaja vähem invasiivset lähenemist.