Alistuslaused

Alistuslaused on laused, mis ei suuda iseseisvalt väita, vaid sõltuvad teise lausest ja täidavad selles mõttes lisainfot. Nad ilmnevad erinevates funktsioonides, mis puudutab aega, põhjust, tingimust või seotud nimisõna määratlemist. Üldiselt võivad alistuslaused olla nii küsimused kui väited, kuid nad vajavad pealause ehk sõltuvat osa, et moodustada terviklauset.

Kõige tavalisemad alistuslausedüübid on ajalause, põhjuslause, tingimuslause, eesmärgilaus ja suhtelause. Ajalause kirjeldab aega, mil midagi toimub: Näide: Kui päike tõuseb, algab töö. Põhjenduslause väljendab põhjust: Näide: Ma ei tulnud, sest külm oli. Tingimuslause näitab tingimust: Näide: Kui vihm langeb, jääme koju. Eesmärgilaus selgitab sündmuse eesmärki: Näide: Ta harjutas, et saada paremaks. Suhtelause lühistab mainlause nimisõnat või nime: Näide: Inimene, kes tuleb, on mu sõber; Raamat, mis laual on, on huvitav.

Erinevus finite vs non-finite alistuslausete vahel puudutab verbi vormi. Enamik alistuslaused on fiinnevormides (omavad oma verbi aja ja puudub sõltuvalt mainlausest), kuid on olemas ka mittefiinne vorme, nagu infinitiiv- või partitiivlaused, mis võivad väljendada eesmärki või tagama. Punktide vahel eristatakse lause piirang: alistuslaused eraldatakse tavaliselt komaga, kui nende funktsioon on lisainfot andev või kui lause lõpuks on sõltuv.

Kokkuvõttes on alistuslaused oluline osa lauseehitusest, mis võimaldab täpsustada aega, põhjust, tingimust või kirjeldada nimisõnalisi gruppe, tehes lause struktuuri dünaamilisemaks ja täpsemaks.