ülekaalulisus

Ülekaalulisus on seisund, kus kehamassiindeks (IMC) on täiskasvanutel 30 või rohkem. IMC arvutatakse, jagades kehamassi kilogrammides pikkuse ruuduga meetrites (kg/m²). Täiskasvanutel on normaalväärtused 18,5–24,9; ülekaalulisus 25–29,9; rasvumus 30 või rohkem. Lastel ja noorukitel hinnatakse kehakaalu kasvukõverate percentileidega ning üle 95. persentili peetakse rasvumiseks, üle 85.–95. persentili võib tähendada ülekaalulisust.

Põhjused on mitmesuunalised ja hõlmavad energia tasakaala taset: kaloreid tarbitakse sageli rohkem kui põletatakse. Taustal võivad olla geneetilised ja metaboolsed tegurid, hormonaalsed muutused, psühholoogilised ja käitumuslikud tegurid, elustiil, toitumisharjumused, unehäired, stress ning teatud ravimid. Sotsiaal-majanduslikud tegurid ja keskkond mängivad samuti olulist rolli, suurendades riskide teket.

Ülekaalulisus suurendab märkimisväärselt mitmete terviseriskide tekkimisvõimalust, sealhulgas tipo 2 diabeet, südame- ja veresoonkonna haigused, insult, hüpertensioon, teatud vähiliigid, osteoartriit ja rasvane maks. Samuti võib see mõjutada vaimset heaolu ja elukvaliteeti ning suurendada pereliikmete koormust.

Ravi põhineb elustiili muutustel: tervislikum toitumine, kalorite tarbimise ja füüsilise aktiivsuse tasakaalustamine, käitumuslik tugi ning terviklik arendav lähenemine. Mõõduka või püsiva kehakaalu languse korral võivad kasutada ravimeid (sobivus sõltub IMC-st ja kaasuvatest haigustest) ning raske rasvumuse korral kaaluda kirurgilist sekkumist, näiteks maosisese operatsioone, kui teised meetmed on olnud ebaefektiivsed. Ennetus keskendub varajasele sekkumisele, toitumise ja liikumise kujundamisele, ning tervishoiu- ja poliitikatööle laiemas ühiskondlikus kontekstis.