ühendusvabadusele

Ühendusvabadus, tuntud ka kui assotsieerumisvabadus, on inimõigus, mis tagab üksikisikute ja rühmade õiguse ühineda või liituda teiste isikutega, et taotleda, kaitsta ja edendada ühiseid huve, vaateid või eesmärke. See vabadus hõlmab õigust moodustada, liituda ja osaleda erinevates organisatsioonides, nagu näiteks poliitilised parteid, ametiühingud, usukogukonnad, kodanikuühiskonna organisatsioonid, spordiklubid ja muud ühendused.

Ühendusvabadus on mitmetahuline kontseptsioon, mis hõlmab mitmeid aspekte. Esiteks, see annab inimestele õiguse vabalt valida, kellega nad soovivad ühineda. Teiseks, see tagab õiguse moodustada uusi ühendusi ilma riigi või teiste isikute poolse põhjendamatu sekkumiseta. Kolmandaks, see hõlmab õigust osaleda ühenduse tegevuses ja edendada selle eesmärke. Samuti kaitseb see õigust mitte ühineda või lahkuda olemasolevast ühendusest.

Rahvusvahelises õiguses on ühendusvabadus tunnustatud mitmes olulises dokumendis. ÜRO Inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 20 ja Rahvusvahelise kodaniku- ja poliitiliste õiguste pakti artiklis 22 on sätestatud, et igal inimesel on õigus ühinemisvabadusele, sealhulgas õigus moodustada ja liituda ametiühingutega oma huvide kaitsmiseks. Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 11 on samuti tagatud ühinemisvabadus, sealhulgas õigus moodustada ja liituda ametiühingutega.

Kuigi ühendusvabadus on põhiõigus, ei ole see absoluutne. Riik võib kehtestada mõningaid piiranguid, kuid need peavad olema seadusega ettenähtud, vajalikud demokraatlikus ühiskonnas riigi julgeoleku, avaliku korra, rahvatervise või teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitseks. Ühendusvabaduse rikkumine võib avalduda erinevates vormides, sealhulgas ühenduste loomise takistamises, nende tegevuse keelamises või nende liikmete ahistamises.