üldanesteesia

Üldanesteesia on kontrollitud ja pöörduv teadvuse kaotamine, mille käigus saavutatakse analgeesia, amneesia ja lihasrelaksatsioon. See võimaldab kirurgilisi sekkumisi, kus patsient ei tunne valu ega liigu operatsiooni ajal. Anesteesia saavutatakse intravenoosse ja/või inhalatsioonilise ravimite kombinatsiooniga; tavapäraste ravimite hulka kuuluvad propofool, tiopentaal, opioidsed analgeetikumid (nt fentanüül) ning inhaleeritavad ained nagu sevofluraan või desfluraan.

Ettevalmistus hõlmab patsiendi meditsiinilist hindamist, ravimiravi ülevaatust ning tühjendus- ja joogireeglite järgimist enne operatsiooni (nt nälgimis- ja vedelikeent). Induktsioonfaasis manustatakse ravimeid intravenoosselt; hingamisteed avatakse sageli endotrakeaalse toru või supraglottide hingamisteedega. Hooldusaeg hõlmab jätkuvat analgeesiat, lihasrelaksante vajadusel ning hoolikat verejooksu ja vedelikujälgimist, hingamisteede ja hapnikuvahetuse kontrolli.

Ärkamine ja taastumine toimuvad osakonnas või taastumissaalis; patsiendi teadvus järk-järgult naaseb ning valu ja ebamugavuse kontroll jätkub. PONV ehk postoperatiivne iiveldus-vomitus on tavaline kõrvaltoime. Harvaesinevad komplikatsioonid hõlmavad hingamisteede depressiooni, südame-veresoonkonna häireid ja geneetiliselt eelsoodumust malignantne hüpertermia puhul. Riskide minimeerimiseks kasutatakse korralikku monitooringut ja vajadusel vastavaid ravimeid.

Üldanesteesia korral kasutatakse erinevaid lähenemisi: inhalatsiooniline anesteesia (nt sevofluraan) ning intravenoosne anesteesia (nt propofol) koos analgeetikumide ja lihasrelaksantidega. Kontseptsioonina on tasakaalustatud anesteesia, mis ühendab analgeesia, amneesia ja lihasrelaksatsiooni. Patsiendi meditsiiniline taust ning operatsiooni tüüp määravad vajaliku ravimite ja hingamisteedeseadmete valiku. Anesteesia teostavad koolitatud anesteesioloogid ja nende meeskond.