ühendusvabadusel

Ühendusvabadus on inimõigus, mis tagab üksikisikutele vabaduse moodustada ja liituda ühendustega ning võtta osa nende tegevusest. See hõlmab õigust moodustada ühendus, liituda sellega ja osaleda selle siseelus; samuti on tagatud õigus mitte kuuluda konkreetse ühenduse liikmeks. Ühendused võivad olla ametiühingud, poliitilised parteid, mittetulundusühingud, kultuurilised või kogukondlikud ühendused ning kohalikud või rahvusvahelised organisatsioonid.

Rahvusvaheline õigus käsitleb ühendusvabadust kui inimõigust. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Inimõiguste Ülddeklaratsioonis (UDHR) artikkel 20 lõik 2, ICCPR artikkel 22 ja Euroopa inimõiguste konventsioon artikkel 11 sätestavad õiguse vabalt moodustada ja kuuluda ühingutesse ning kogunemiste ja ühingute vabaduse kaitse. Riiklikul tasandil on see tavaliselt põhiseadusega tagatud ning reguleeritud eriseadustega, mis sätestavad ühenduste moodustamise kriteeriumid, õigused ja kohustused ning järelevalve mehhanismid.

Piirangud ühendusvabadusele on lubatud ainult seaduses ettenähtud, demokraatlikult vajalikud ja proportsionaalsed ning suunatud huvide kaitsele, nagu riiklik julgeolek, avalik kord või õiguste ja vabaduste kaitse. Ebaseaduslikud ühendused, vägivald või diskrimineerimine võivad viia piiranguteni või tegevuse keelamiseni. Samuti reguleerib seadus ühenduste moodustamist juriidilise isiku staatusena ning finants- ja aruandlusnõudeid.

Riiklikud mehhanismid võivad hõlmata ühenduste registreerimist, juriidilise isiku loomist, finantsaruandlust ja aruandlusnõudeid ning tegevuste läbipaistvuse tagamist. Ühendusvabadus on tihedalt seotud kogunemis- ja sõnavabadusega ning piirangute puhul eelistatakse põhiseaduslikkust ja proportsionaalsust.