õiguskindlusest

Õiguskindlusest rääkimine puudutab õigusriigi põhimõtet, mille keskmes on õiguse ennustatavus, selgus ja järjepidevus. Õiguskindlus tagab, et kodanikud, ettevõtjad ja avalik võim saavad oma käitumist planeerida tuginedes selgetele ja kergesti kättesaadavatele õigusnormidele ning et õigused ja kohustused ei muutu ootamatult retroaktiivsete muudatuste kaudu.

Põhikomponendid hõlmavad õigusaktide kättesaadavust ja arusaadavust, seaduste stabiilsust, etteaimatavat täitmist ning tõhusat kohtulikku kaitset. Õiguskindlus tähendab ka õigustatud ootuste kaitset: isikuid ei tohiks ebaõiglaselt üllatada valitsuse või haldusorganite käitumine, mis ründaks juba tekkinud usaldust ja planeerimisvõimet.

Samal ajal ei tähenda õiguskindlus staatilisust. Seadusandja ja haldusvõim võivad õigusruumi muuta avaliku huvi kaitseks või õigussüsteemi arendamiseks, kuid muutused peavad olema proportsionaalsed, põhjendatud ja läbipaistvad. Praktilises õigustõlgenduses tekib sageli tasakaal paindlikkuse ja etteaimatavuse vahel, eriti erakorralistes olukordades.

Õiguskindluse roll on tähelepanuväärne nii riiklikus õiguses kui ka rahvusvahelistes kohtupraktikates, näiteks Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Euroopa Liidu institutsioonide otsustes, kus seda käsitletakse osana õigusriigi ja õigusselguse nõuetest.