õhusaasteainete

Õhusaasteained on ained, mis saastavad õhku ja kahjustavad inimeste tervist, keskkonda ja materjale. Need võivad pärineda looduslikest allikatest, nagu vulkaanipursked ja metsatulekahjud, kuid enamasti on need inimtegevuse tulemus. Peamised inimtegevuse allikad hõlmavad fossiilkütuste põletamist energia tootmiseks, transpordis ja tööstuses, samuti põllumajandust ja jäätmekäitlust.

Õhusaasteained jagunevad sageli primaarseteks ja sekundaarseteks saasteaineteks. Primaarsed saasteained on need, mis paiskuvad otse atmosfääri, näiteks süsinikmonooksiid (CO), vääveldioksiid (SO2) ja tahked osakesed. Sekundaarsed saasteained tekivad, kui primaarsed saasteained reageerivad atmosfääris teiste ainetega. Tüüpilised sekundaarsed saasteained on osoon (O3) troposfääris ja mitmesugused happesadestiku komponendid.

Levinud õhusaasteained hõlmavad tahkeid osakesi (PM), mis on peened tahked või vedelad osakesed õhus, näiteks tolm, tahm ja suits. Vääveldioksiid (SO2) on värvitu gaas, mis eraldub peamiselt fossiilkütuste põletamisel ja võib põhjustada hingamisprobleeme ning happesadestikke. Lämmastikoksiidid (NOx) tekivad kõrgetel temperatuuridel toimuvates põlemisprotsessides, sealhulgas mootorsõidukite heitgaasides, ja osalevad maapinna lähedal osooni tekkes. Süsinikmonooksiid (CO) on värvitu ja lõhnatu gaas, mis tekib ebapiisaval põlemisel ja on inimtervisele ohtlik. Maapinnalähedane osoon (O3) on ärritav gaas, mis võib kahjustada hingamissüsteemi ja taimi. Lenduvad orgaanilised ühendid (LOÜ) on laias valikus orgaanilisi kemikaale, mis võivad pärineda mitmesugustest allikatest, sealhulgas tööstusprotsessidest ja lahustitest.

Õhusaaste mõju on laialdane, hõlmates hingamisteede haigusi, südame-veresoonkonnahaigusi ja vähki. Keskkonnale avaldab see kahju happesadestike, osoonikihi kahjustuse, kasvuhooneefekti ja ökosüsteemide degradeerumise näol. Rahvusvahelised ja riiklikud jõupingutused püüavad vähendada õhusaastet läbi regulatsioonide, tehnoloogiliste uuenduste ja puhtamate energiaallikate propageerimise.