Üüritehingu

Üüritehing on leping, mille alusel üürileandja annab üürnikule vara kasutamiseks ning üürnik tasub selle eest üüri. Üürileping võib puudutada kinnisvara (nt korter või äripind) või liigutatavat vara (nt seadmed, masinad). Eestis kasutatakse tihti terminit üürileping, kuid laiemas mõttes võib öelda ka üüritehing.

Pooled on üürileandja ja üürnik. Lepingu objekt on rendile antav vara, mille kirjeldus ja asukoht on määratletud. Kokkulepitud tingimused hõlmavad üüri suurust ja makseviise, tagatisraha (kui see on kokku lepitud), kasutus- ja hooldusreegleid, remondikohustusi ning alaliikumise (sublease) või alamsublease piiranguid. Lepingus võib olla ka sätted vara kasutamise piirangutest, kindlatest eesmärkidest ning poolekohustuste täpsustamisest.

Leping võib olla tähtajaline või tähtajatult. Tähtajaline leping lõpeb kindlal kuupäeval; tähtajatul lepingu korral on tavaliselt ette nähtud etteteatamisaeg, mille pikkus sõltub kokkuleppest ja seadusest. Lepingu rikkumise korral on võimalik lepingu lõpetada või nõuda kahjude hüvitamist, sõltuvalt rikkumise iseloomust ja lepingutingimustest.

Õiguslik alus ja lahendused: Üürilepinguid reguleerib Eesti Võlaõigusseadus (VÕS). Eluruumide üürilepingutele võivad kehtida täiendavad nõuded. Kui tekib vaidlus, lahendatakse see tavaliselt kohtus või kokkuleppel poolte vahel.

Praktilised soovitused: enne lepingu sõlmimist kontrollige vara olukorda ja dokumenteerige puudused; selgitage välja tagatisraha tingimused ja tagasimakse korra; täpsustage, kas lepingut on võimalik pikendada; pidage kirjalik leping ja hoidke koopiad.