Üksikjuhtumist

Üksikjuhtumist on kinnipidamises kasutatav eraldus, mille käigus viibib kinnipeetav sageli üksinda piiratud ruumis ning tal on piiratud kontakt teiste inimeste ja tavapäraste tegevustega. Seda rakendatakse peamiselt distsiplinaarsel eesmärgil või turvanõuete täitmiseks; kestus võib olla mitmest päevast kuni mitme nädalani või kauem.

Õiguslik raamistik ja järelevalve: Enamikus riikides reguleeritakse üksikjuhtumist kinnipidamisseadustega. See peab vastama inimõiguste nõuetele: tingimused tuleb teha inimlikuks, ajaperioode piirata ning tagada juurdepääs tervishoiule; otsuste läbivaatamine ja sõltumatu järelevalve (nt õiguskantsleri või sõltuva monitoringu kaudu) on oluline.

Mõjud ja kriitika: Pikaajaline üksikjuhtumine võib tekitada või süvendada vaimse tervise probleeme, sealhulgas ärevust, depressiooni ja psühhoosi sümptomeid, ning vähendada kognitiivset funktsiooni. Ühiskondlikud inimõiguste organisatsioonid ning teaduslikud uuringud rõhutavad, et pikaajaline isolatsioon on ebainimlik või kahjustav ning selle kasutamine on väga problemaatiline. Paljud riigid seavad piiranguid või otsivad alternatiive.

Alternatiivid ja reformid: Soovitused keskenduvad suurema vaimse tervise toe pakkumisele, töösse ja haridusse kaasamisele ning personaliseeritud turvalisuse meetmetele. Deeskalatsiooni- ja riskijuhtimise praktikad, järelevalve tugevdamine ning piiratud ja kontrollitud isolatsiooni kasutamise piirangud on laiemalt arutluse all.

---