Ühiskasutus

Ühiskasutus tähendab ressursside kasutamist mitme osapoole poolt koos ning võrreldes eraldi omamisega on see toiming, kus juurdepääs ruumile, vahendile või teenusele antakse vastastikuselt kokkulepitud reeglite alusel, mitte ühe indiviidi või organisatsiooni ainuomand. Mõiste on levinud mitmetes valdkondades: linnaplaneerimine, kogukondlikud ruumid, raamatukogud, jagatud teenused ja digitaalne ligipääs. Ühiskasutuse eesmärgiks on suurendada kättesaadavust, parandada efektiivsust ja vähendada ressursi raiskamist ning seeläbi edendada jätkusuutlikkust.

Praktilised näited hõlmavad raamatukogusid ja kogukonnaaiaid, jagatud tööriistakaste ning auto- ja jalgrattajagamissüsteeme, ühisruume koolides või kogukondades ning avatud lähtekoodiga tarkvara ja andmed, mis on kättesaadavad laiema kasutuse jaoks. Lisaks võivad ettevõtted pakkuda jagatud teenuseid, nagu tööruumid ja osalusvõrgustikud, mis võimaldavad inimestel kasutada ressursse koos säästes.

Ühiskasutusel on potentsiaali suurendada ligipääsu ja vähendada kulusid, parandada ressursi kasutamise tõhusust ning soodustada sotsiaalset kaasatust. Samas tuleb arvestada koordineerimise ja rahastuse keerukusega, vastutuse ja hoolduse küsimustega, ning osutuda probleemiks privaatsus, turvalisus ja kvaliteedi tagamine. Efektiivne ühiskasutus eeldab selgeid reegleid, vastutusjaotust, ligipääsutingimusi ning haldus- või kogukondlikke mehhanisme. Sõltuvus ühiskasutusest sõltub kohaliku konteksti ja koostöövõime tugevusest; see on seotud ringmajanduse ja avatud juurdepääsu ning osalusliku planeerimise ideedega.