Õlitarve

Õlitarve tähistab nafta ja sellega seotud rafineeritud toodete (näiteks bensiin, diislikütus, lennukikütus) kogust, mida majandus teatud ajaperioodil tarbib või impordib. See hõlmab nii toornafta kui lõppkasutust ning peegeldab energiajulgeoleku ja transpordisektori suurust. Rahvusvahelisel tasandil mõõdetakse õlitarvet peamiselt barreli ekvivalendina päevas (bpd) või riigi ja maailma tarbimise kogusena; andmeid koguvad organisatsioonid nagu IEA, EIA ja OECD.

Nõudlust mõjutab majandustegevus ja sissetulekud, energiaintensiivsus, tehnoloogiline areng (energiasääst, alternatiivsed kütused) ning kütuste hinnad ja poliitilised stiimulid. Lühiajaliselt on õlitarve hinnale suhteliselt inaktiivne, kuid pikaajaliselt muutub see suurema elastsusega, kui tarbijad ja ettevõtted kohanevad ning investeerivad uutesse tehnoloogiatesse või nihkuvad elektrisüsteemide suunas.

Eesti kontekstis on õlitarve seotud transpordi ja majanduse üldise energiatarbimisega. Eesti energiapoliitika rõhutab energiatõhusust ja üleminekut vähem naftapõhistele allikatele, mis pikaajaliselt mõjutab õlitarvet nii tarbimise kui tootmise tasandil, kaasa aidates kliimaeesmärkide saavutamisele.