Õiguspositivismist

Õiguspositivismist on õigusteooria, mis rõhutab õiguse ja moraali eraldatavust. Selle peamine väide on, et õigus on inimeste loodud sotsiaalne fakt, mis on kehtiv olenemata selle moraalilisest sisust. Positivistide järgi ei tulene õiguse kehtivus tema õiglusest, vaid tema loomise viisist ja tunnustamisest vastava ühiskonna poolt.

Peamised õiguspositivismi voolud on imperatiivne õiguspositivism, mille esindajad nagu John Austin peavad õigust suveräänse võimu käsku, mida saadab sanktsioon, ja normatiivne õiguspositivism, mille tuntuim esindaja Hans Kelsen arendas välja puhta õigusteaduse teooria, kus õigusnormid moodustavad hierarhilise süsteemi, mille tippus on hüpoteetiline põhNorm.

Õiguspositivism erineb loodusõiguse teooriast, mis väidab, et õigus peab vastama teatud moraalsetele või looduslikele printsiipidele, et olla kehtiv õigus. Positivistid väidavad, et õigus on see, mis on vastu võetud õiges vormis, mitte see, mis peaks olema.

Kriitikud on õiguspositivismi ette heitnud, et see võib õigustada ebaõiglasi ja julmi seadusi, kuna õiguslik kehtivus ei sõltu moraalist. Samas on õiguspositivism aidanud kaasa õiguskorra selgusele ja ennustatavusele, eristades õiguslikke küsimusi moraalsest arutelust.