õiguspositivism

Õiguspositivism on õigusteooria, mis käsitleb õigust ja moraali eraldiseisvatena. Selle peamine idee on, et õigus on seda, mis on kehtestatud või tunnustatud kehtiva õiguskorra poolt, mitte seda, mis peaks olema moraalselt õige. Õiguspositivism ei eita moraalset väärtust või õiguse mõju moraali kujunemisele, kuid väidab, et õigusnormi kehtivus ei sõltu selle moraalsest sisust.

On olemas mitmeid õiguspositivismi suundi. Üks tuntumaid on imperatiivse positivismi esindaja John Austin, kes defineeris õigust suveräänse võimu käskudena, mida toetab sanktsioon. Teine oluline suund on Hans Kelseni puhta õigusteaduse teooria, mis püüab õigusteadust vabadada moraalsest ja poliitilisest mõjust, rõhutades õigusnormide hierarhiat ja nn. "põhinormi" tähtsust. H.L.A. Hart esindab moodsamat õiguspositivismi, tuues välja eristuse esmaste ja teisese normide vahel ning rõhutades reeglite tunnistamise sotsiaalset praktikat.

Õiguspositivismi kriitikud väidavad sageli, et see võib õigustada ebaõiglasi seadusi ja ei paku piisavat alust nende vaidlustamiseks. Samas toetajad rõhutavad, et õiguspositivism loob selge aluse õiguskorra analüüsiks ja rakendamiseks, võimaldades samal ajal moraalseid või poliitilisi hinnanguid anda eraldi õigusnormide kehtivusest. See teeb õiguspositivismist ühe keskse ja mõjukama õigusteoreetilise lähenemisviisi.