Õhuliinid

Õhuliinid on elektrivõrkudes kasutatavad konduktorid, mis kannavad elektrienergiat õhupinnast kõrgemal, ning on toetud tornide või postidega. Nad ühendavad elektrijaamu, tarbijad ja tootmiskohti üle suuremate vahemaade ning võimaldavad suure võimsuse edastamist.

Koosseis ja tööpõhimõte: Õhuliin koosneb konduktorist, isolaatoritest, tugtornidest ning kinnituste ja ühenduste süsteemidest. Konduktorid on tavaliselt valmistatud alumiiniumist või alumiinium-vask sulamist; isolaatorid eraldavad konduktorid tedendest konstruktsioonidest ja taluvad pinget. Dämpijad ja vahekomponendid aitavad vähendada viimist ja konduktori kõikumisi rungade konstruktsiooni suunas.

Võimsus, pinge ja juhtivus: Kõrgepinge õhuliinid kannavad vahelduvat voolu ning tööpinge ja konduktorite arv sõltuvad ülekandmise eesmärgist. Euroopa standardides on tavapainutuseks 110 kV, 220 kV ja 400 kV liinid, mõnel juhul kõrgema või madalama pinge näited. HVDC- või kombinatsiooniliinid võivad olla kasutusel pikkade ühenduste ja spetsiaalsete lahenduste puhul.

Ehitus, planeerimine ja keskkond: Õhuliinide rajamiseks on vaja laia õigusvööndit ja maapealset ligipääsu, ohje turistide, loodusobjektide ning maamõjude tõttu. Juurdepääs ja hooldus nõuavad regulaarseid inspektsioone, pikkade vahemaa ja puude haldamist ning ohutustandardite järgimist.

Eelistused ja piirangud: Õhuliinid võimaldavad odavamat ja kiiremat võimsu edastust võrreldes maa-aluste kaablitega ning sobivad hästi suurtele vahemaadele. Piirangud hõlmavad esteetilist mõju, ilmastikukahjustusi, puhkekeskkonnalist ning suuremaid katkestuste riske ning nõuavad sageli keerukat hooldust. Maa-alused kaablid on mõnel juhul eelistatud äri- ja tiheasustusaladel, kuid neid peetakse kalli ja keerukama paigaldusega.