Kõrgepinge

Kõrgepinge (kõrgpinge) tähistab pinget, mille puhul on vajalik tugevam isolatsioon ja rangemad ohutusnõuded. Piire võivad määrata erinevad standardid, kuid tavaliselt loetakse kõrgepingeneks üle 1 kV AC või üle 1,5 kV DC. Kõrgepinge pingealal on oluline kontrollitud eraldus ja usaldusväärne kaitse.

Kõrgepinge on elektrivõrkude keskne osa: see võimaldab suurvõimsuste edasivii jaotussüsteemides ning võimaldab pika vahemaa ülekandmist. Tavalised kõrgepinge rakendused hõlmavad kõrgepingeliine (transmissioon), jaotusseadmeid ning suuri elektrimootoreid ja töödeldavaid transformaatorid. Euroopa ja paljude riikide süsteemides on kõrgepinge tüüpväärtused sageli 110–400 kV või rohkem.

Isolatsioon ja ohutus on kõrgepinge töös esikohal. Suuremad eraldusdistantsid ja tugevam isolatsioon on vajalikud, et vältida eraldusvigu, lühiseid ja arka; ohutusnõuded hõlmavad kaitsetarvikuid, hooldusstandardeid, koolitust ning korralikke töökäitlemise ja pääsumeetmeid. Kaitsemehhanismid ja füüsilised barjäärid on kasutusel inimese ja looduslike tegurite ohutuse tagamiseks.

Mõõtmised ja testimine on oluline osa kõrgepinge hooldusest. Tehakse isolatsioonikontrolli, hi-pot või kõrgsurve testid, osal hajuvus ja eraldusvõime jälgimine, et varakult avastada kahjustused ja ennetada rikete võimalust.

Standardid ja reguleerivad raamid hõlmavad rahvusvahelisi ja regionaalseid norme, näiteks IEC 60071 isolatsioonikoordinatsioon, ning riiklikke ohutusnõudeid. Need suunavad projekteerimist, tootmist ja hooldust ning tagavad ohutuse ja usaldusväärsuse kõrgpingeseadmetes.