kõrgepingeneks

Kõrgepingeneks on mõiste, mida kasutatakse elektrivõrkude, seadmete ja nähtuste kirjeldamiseks, kui tööpinge tase ületab tavapäraseid kodukasutuse piiranguid. See hõlmab nii kõrgepinge ülekande- ja jaotussüsteeme kui ka tööstuslike seadmete ja eriseadmete toimimist, mis on spetsiaalselt loodud suurte pingetega.

Tingimused ja klassifikatsioonid: Madalpinge on kuni umbes 1 kV, keskpinged 1–35 kV ning kõrgepinge üle 35 kV. Täpsemad piirid võivad riigiti erineda. Kõrgepinge süsteemid ulatuvad sageli kümnete kilovoltide ja enameni, eriti elektriülekandes (näiteks 110–400 kV) ning neid kasutatakse nii vahelduv- kui ka alalisvoolu süsteemides.

Seadmed ja tehnilised lahendused: Kõrgepinge tehnika hõlmab spetsiaalseid seadmeid nagu kõrgepinge kaablid ja pistikuelemendid, jaotusseadmed, lülitid, trafod ning kaitse- ja kontrollseadmed. Isolatsioon ja eralduse nõuded on kõrgemad kui madalpinge puhul; oluline on piisav clearance ja creepage-pikkus, kasutatavad materjalid peavad taluma suuremaid pingese ja füüsikalisi koormusi.

Ohutus ja riskid: Kõrgepinge tööd on äärmiselt ohtlikud ning võivad põhjustada elektrilõõma, arka, põletusi või tulekahju. Töötingimused on rangelt reguleeritud: on vajalik koolitus, ligipääsupiirangud, märgistused ja lukustamismenetlused ning isikukaitsevahendite kasutamine (dielektrilised kindad, kaitseprillid, kiivrid jne).

Standardid ja reguleerimine: Rahvusvahelised ja piirkondlikud standardid (peamiselt IEC ja IEEE) sätestavad nõuded kõrgepinge disainile, testimisele ja ohutusele. Nende hulka kuuluvad isolatsioonikoordineerimine, diektriline vastupidavus ning katsetamisprotseduurid; praktikas järgivad projekti- ja töötingimused need reeglid.