kõrgepingeliine

Kõrgepingeliinid on elektrienergia pikaajaliseks ülekandmiseks mõeldud liinid, mis kannavad voolu suurte vahemaade taha. Need koosnevad konduktorist (juht), toestustest (tornid või postid), isolatsioonidest ja ühendustarvikutest. Enamasti on tegemist üleõhu liinidega, kuid mõnel juhul kasutatakse ka maetud kaableid, näiteks tiheda asustusega piirkondades või keskkonna tõttu.

Võrgu pingeklassid on tavaliselt 110 kV, 220 kV ja 400 kV. Mõnel pool on kasutusel kõrgemaid pingeid, näiteks 750 kV või 1100 kV, mis ühendavad suuri energiavõrke ning võimaldavad suure töömahuga ülekandeid. Konduktorid on sageli alumiiniumist või alumiiniumi ja terase südamikuga (nt ACSR). Toedüsteemid võivad olla terasest või betoonist tornid, mis kannavad konduktorid kõrgel ning tagavad elektrilise isolatsiooni mullast. Isolaatorid eraldavad konduktorid võrguosadest ja kaitsevad elektrilist voolu ning inimestest põhjustatud ohtude eest.

Operatsioonis on oluline konduktori lõtva kontroll, mida põhjustavad temperatuur, tuul ja muud ilmastikutingimused; selleks kasutatakse lõteni ning jooksvaid mehhanisme. Liinide hooldus hõlmab regulaarsed visuaalsed kontrollid, märgistuste ja ühenduste kontrolli, korrosiooni- ja praootsinguid ning vajadusel parandusi või asendusi.

Kõrgepingeliinid on kriitilised infrastruktuuri osad, mis tagavad elektrivarustuse usaldusväärsuse ja efektiivsuse suuremates võrkudes. Nende planeerimine ja hooldus arvestab ohutuse, ökonoomsuse ning keskkonnamõjuga.