võrgutugevust

võrgutugevust, eestikeelses kontekstis tähendab võrgustiku vastupidavust ja suutlikkust taluda häiredest, rünnakutest või muutuvast keskkonnast. Termin on sageli kasutusel tehnoloogiate, energiavõrkude, logistikavõrkude ja sotsiaalvõrkude kirjeldamisel, kus on oluline, et süsteem säilitaks toimivuse ka kriitilisel juhul.

Termin keesi aeglaselt viieviistklappidest teaduslikust arutelust ning sai tuntuna, kui arendajad ja insenerid alustasid uurima, kuidas võrgud võimeldada rünnakute ja tehnoloogiliste raiskute vastu. Võrgutugevust mõõdetakse tavaliselt mitmete mõõdikute abil: võrgumaterjalide korraga tugevdanemise, redundantsete teejuhtide olemasolu, ja dünaamiliste kohanduste energia tarvitamise ja turvalisuse planeerimisel. Nendeks mõõdikeks on võrgukoresidenss, topoloogiline robustus ning ajutise olukorra taastuvus.

Praeguses arutluses keskendutakse kahe põhikujulisele lähenemisele: tekogeograafilisele ja lahendusrahvuslikule. Esimene lähenemine põhineb võrgustiku ühtseloomul ja pakkub füüsilist vardu teel, et stressi eelajalisse lahti lahtiseks, teisel lähenemisel kasutatakse adaptatiivset reeglidest panna süsteemi, mis suudab reageerida raskustele hetkega. Beide meetodeid kasutatakse laialdaselt, eriti kriitiliste infrastruktuuride kaitsmisel.

Võrgutugevustest on samuti rõhutatud suhteid teiste kavandite, näiteks võrgulateadusega, kavatsusega. Teadlased on näidanud, et pangandusnaituste ja smart-city arenduste jaoks on võrgutugevust olenematud efektiivne investeering. Seeläbi on see mõistet liitunud B3I (Bug, Build, Broaden) strateegiate käsitluses ja See aitab liikuvaid süsteeme suunata siledusse, tagades samal ajal kättesaadavuse.