võimetusega

Võimetusega viitab seisundile, kus inimene ei oma täielikku või iseseisvat võimet teatud tegevuste sooritamiseks. See võib olla ajutine või püsiv ning tuleneda füüsilistest, vaimsetest, sensoorsetest või arengulistest piirangutest. Mõiste “võimetus” on tihedalt seotud mõistega “puue”; Eestis kasutatakse sageli mõistet puue, kuid grammatilises mõttes kujuneb lause sees väljend “võimetusega” vastavalt sinu kontekstile.

Puude tüübid: füüsilised (liikumisraskused), sensoorsed (nägemise või kuulmise häired), intellektuaalsed ja arengulised puudused ning vaimse tervise häired. Mõnel inimesel on mitu puudet; puudete raskus võib olla püsiv või ajutine ning mõjutada eri eluvaldkondi, nagu toimetulek iseseisvalt, haridus ja tööhõive.

Põhjused ja kestus: puuded võivad olla kaasasündinud või omandatud vanemaks saades; omandatud haigused, vigastused või degeneratiivsed seisundid võivad kaasa tuua tõrkeid funktsioonides. Ajutised piirangud võivad muutuda püsivaks või taanduda sõltuvalt ravist, rehabilitatsioonist ja keskkonnatingimustest.

Õiguslik ja ühiskondlik raamistik: Eesti on ratifitseerinud ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ning rakendab seadusandlust, mis soodustab võrdsust, ligipääsetavust ja diskrimineerimise vastast võitlust. Puude ja võimetusega seotud teemad hõlmavad haridust, tööhõivet, sotsiaalteenuseid ja kogukondlikku osalemist. Sotsiaalne lähenemine püüab vähendada ühiskondlikke barjääre ning suurendada iseseisvust ja osalemise võimalusi.