väsimiskindlus

Väsimiskindlus on materjali või konstruktsiooni võime taluda korduvaid tsüklilisi koormusi ilma ootamatu purunemiseta. Korduvalt rakendatavad koormused võivad põhjustada väsimuse mikrokriimude tekkimist, nende kasvu ja lõpuks kriitika kraki purunemist, mis toimub märksa madalama koormuse korral kui materjali staatiline tugevus.

Väsimiskindlust hinnatakse peamiselt S-N-kõveraga (Wöhleri kurv), mis seob koormuse amplituudi ja elu tsüklite arvuga. Mõnel materjalil on endurantsipiir (endurance limit), mis lubab lõpmatut elu teatud määral koormust taludes; teistel materjalidel sellist piir ei ole ja lõõmamine võib tekkida igas koormustasemel pikas perspektiivis.

Väsimust mõjutavad tegurid hõlmavad temperatuuri, keskkonda (korroosioon, niiskus), koormuse tüüpi ja sagedust ning materjali mikrostruktuuri ja defekte. Pinna seisund, viimistlused ja teised töödeldud omadused võivad samuti oluliselt mõjutada väsimiskindlust läbi muutuste stressi kontsentratsioonis ning kriimude kasvu.

Praktikas on väsimiskindluse tagamiseks oluline õigete materjalide valik, disain, mis vähendab maksimaalset koormust ja stressi kontsentratsioone, ning sobivate tootmistehnikate kasutamine, et kontrollida defekte ja tagada märgatavalt stabiilne pikaajaline töö. Väsimusteste ja S-N-kõverate koostamist kasutatakse standardsetena inseneritööstuses, et hinnata materjalide sobivust pikkade tsüklite jaoks ning määrata ohutud töötingimused.