värvitemperatuurist

Värvitemperatuur on nähtava valguse omadus, mida tähistatakse kelvinites (K). See kirjeldab valguse värvi mõju ning sarnasust musta keha kiirgusega: madalamad väärtused annavad sooja, punakas-oranži valgust, kõrgemad väärtused jaheda, sinaka valgustuse mulje. Värvitemperatuur ei ole valguse energiast ega temperatuurist kinni, vaid kirjeldab valguse „värvi”.

Väärtustega on tavaliselt kolm laia piirjoont: soe valgus (umbes 2000–3000 K) tekitab koduses keskkonnas meeldivat, kergelt punakat valgust; neutraalne või jahe valgus (umbes 3500–4500 K) on sobiv töö- ja kommertsvalgustuseks; jahe päevavalgus (umbes 5000–6500 K ja enam) on külm jahe toon ning sarnaneb keskpäeva päevavalgusega. Erinevad valgusallikad, nagu tulelambid, halogeenvalgustid, fluoresents- ja LED-valgused, võivad pakkuda laiendeid nende vahemike piires.

Correlated Color Temperature (CCT) on mõiste, mida kasutatakse valgusallika „väidetava” värvitemperatuuri kirjeldamiseks, kui valgusallika spektriline koostis ei vasta ideaalsele mustale kehale täpselt. Kahevalguse puhul võib tegelik värv olla sassis võrreldes CCT-ga. Plancki lokuuse kontseptsioon kirjeldab, et valguse värvus thsi spektri joonel liigub kuumutamisega mööda musta keha kiirguse joonist; erinevad tehnoloogiad võivad selle kurvi kõrvalekaldeid tekitada ja korvata.

Kasutusvaldkonnad hõlmavad arhitektuurset ja sisekujundust, fotograafiat ja videograafiat (valge tasakaal), toote- ja kunstivalgustust ning ekraanide kalibreerimist. Värvitemperatuuri mõistmine aitab luua soovitud meeleolu ning tagada värvide õige esitus erinevates kohtades ja olukordades.