värvikoodid

Värvikoodid on standardiseeritud viis kirjeldada ja jagada värve, tagamaks järjepidev ja ühtlane taasesitus erinevates seadmetes ja tootmises. Erinevad värviruumid ja kataloogid pakuvad kodeeritud identifikaatoreid, millega sama toon saab uuesti esile tuua täpselt või võimalikult täpselt.

Kõige levinumad süsteemid jagunevad digitaalseks ja trükitööks. Digitaalses maailmas kasutatakse peamiselt RGB-d ja HEX-koodide vorme. RGB on kolmekanaliline lisavärvisüsteem: punane (R), roheline (G) ja sinine (B). Iga kanali väärtus on 0–255. HEX-koodid esindavad värvi kuue heade numbriga, kujul #RRGGBB; võivad esineda ka lühendatud kujul #RGB.

Trükitöös kasutatakse CMYK-süsteemi: tsüan (C), magenta (M), kollane (Y) ja must (K). Väärtused esitatakse tavaliselt protsentides 0–100%. CMYK on subtraktiivne süsteem, mis sõltub pigmentide segust.

HSL ja HSV on teisaldatavad värvikujud, kus värv määratakse toe (H), küllastuse (S) ja heleduse/valgustuse (L või V) kaudu. Need on levinud disainitööriistades ning sobivad värvi valimiseks ja kärpimiseks.

Lisaks on rahvusvahelised kataloogid nagu Pantone, RAL ja NCS. Pantone’i süsteem (Pantone Matching System) pakub kindlaid toone brändingu ja printimise jaoks. RAL on Euroopa standard ja NCS kirjeldab värvitaju.

Värvikoodide kasutusvaldkonnad hõlmavad veebidisaini, tarkvaraarendust, trükiprotsesse ja brändingut. Värviteabe haldamine, sageli ICC-profiilide abil, aitab säilitada värvi ühtlust erinevate seadmete vahel. Värvikoodide teisendamine võib anda väikeseid erinevusi sõltuvalt seadmetest, valgusest ja materjalist.