trükiprotsesse

Trükiprotsessid ehk trükkimistehnoloogiad kirjeldavad meetodeid, mille abil pilt või tekst kantakse paberile või muule aluspinnale. Need protsessid erinevad inkide kandmise mehhanismi, vormide või digitaalsete andmete kasutamise ning materjalide ja tootmistsükli poolest. Peamised trükiprotsessid on offsettrükk, digitaaltrükk, ekraanitrükk (serigraafia), fleksograafia, gravüürtrükk ja relieftrükk.

Offsettrükk on kõige levinum pikaajaliste tiražide puhul, näiteks raamatud ja ajakirjad. Pildielemendid kantakse trükivormilt esmalt kummilükile (blanket) ja sealt edasi lõpppinnale. See võimaldab head värvikontrolli ja kõrget tootmistsüklit.

Digitaaltrükk võimaldab trükkimist otse digifailist ning hõlmab inkjet- ja xerograafilisi tehnoloogiaid. Eeliseks on lühikesed tiražid, kiire tootmine ja võimalus muuta sisu iga eksemplari kohta; miinusteks võivad olla suuremad ühikuhinnad suurtes tiraazides ning väiksem värvikaredus võrreldes traditsiooniliste meetoditega.

Ekraanitrükk (serigraafia) kasutab mitmesuguseid materjale ja pindasid, sealhulgas tekstiile, plastikuid ja metallpindu, ning sobib nii väikeste kui suurte partiide jaoks. Fleksograafia kasutab elastset reljeefplaati ning sobib hästi pakendite, etikettide ja kilede trükkimiseks vedelate või UV-kiudude värvidega. Gravüürtrükk (intaglio) hõlmab süvistatud kujutisi ning pakub väga kõrgeid toonidünaamikat; see on levinud kõrge kvaliteediga piltide ja suurte tiražide puhul. Relieftrükk ehk kõrgtrükk kasutab tõstetud kujundit ja on oluline nii kunstiprintides kui kutse- ning eriiirprindis.

Töövoog hõlmab ettevalmistust ehk prepress, värvikorraldust, proof’ide kontrolli ja vormide seadistamist. Värvisüsteemid ja standardid, nagu ISO 12647 ning Pantone-värvid, tagavad ühtlase tulemuse. Trükiprotsesside valik sõltub tiraažist, materjalist ja lõplikust kvaliteedist. Keskkonnamõjudele reageeritakse veepõhiste või UV-kõrveuuringute ning jäätmete ja taaskasutuse kaudu.