väljundsignaali

Väljundsignaal on süsteemi või komponendi tegelik signaal, mis väljub selle väljundist ja mida kasutatakse järgnevates etappides või teiste seadmete poolt. See võib olla analoog- või digitaalse laadiga ning esindada erinevaid füüsikalisi suuruseid (nt pinge, vool, sagedus) või digitaalset taset.

Analoogne väljundsignaal on pidev ajas, digitaalse väljundsignaal aga diskreetsetel tasemetel. Väljundsignaali omadused hõlmavad amplituudi, kujut, ajastust ja puhtust. Amplituud kirjeldab väljundpinge või -voolu suurust; digitaalsed väljundid on kirjeldatud tasemete (nt 0/1) abil.

Väljundsignaal tekib tavaliselt sisendi töötlemise, transduktsiooni või võimendamise tulemusena. See võib läbi põimuda signaalitöötluse etappide nagu filtreerimine, kodeerimine või konverteerimine (nt ADC või DAC). Väljundsignaali allikateks võivad olla sensorid, mis teisendavad füüsikalise suuruse elektriliseks signaaliks, ning kontrollerid, võimendid või aktivaatorid, mis genereerivad või kujundavad signaale.

Väljundsignaali kvaliteeti hinnatakse amplituudi ja kuju stabiilsuse, ajastuse ja signaali puhtuse alusel. Müra, distorsioon, impedants ja kaod võivad degradeerida signaali ning tekitada veateateid või viivitusi.

Kasutusalad hõlmavad automatiseerimist, heli- ja videoseadmeid, meditsiinitehnika ning tööstuslikke kontrollsüsteeme. Väljundsignaali mõiste on tihedalt seotud sisendi ja töödeldud signaali ning süsteemi eesmärgiga ning on keskne kontsepts elektroonikas ja automaatikas.