vinüülkloriid

Vinüülkloriid (vinüülkloriidi monomeer, lühend VCM) on keemiline ühend, mille keemiline valem on C2H3Cl (CH2=CHCl). Toatemperatuuril esineb see peamiselt gaasilises olekus ning selle keemistemperatuur on umbes −13,4 °C. Vinüülkloriid on PVC polümeratsiooni peamine monomeer ja kasutada on seda maailmas laialdaselt.

Peamine tootmismeetod on 1,2-diklooretaani (ethylene dichloride, EDC) dehüdrohalogeneerimine. EDC tekib etüleenist ja kloorist, seejärel kuumutatakse see dehüdrohalogeneerimise teel vinüülkloriidiks ja kaltsiumkloriidiks (või muude lahustuvate asendajateks). Toorainetena kasutatakse sageli etüleeni ja kloori. Vinüülkloriidi hoidakse ja transportitakse peamiselt gaasilises või vedelas vormis kokkupuutes katalüsaatori või stabilisaatoritega, et vältida enesepolümeriseerumist.

Kõige olulisem kasutus on vinüülkloriidi monomeer PVC (polüvinüülkloriid) polümerimine. PVC on üks laialdasemalt kasutatavaid plastmassi, mida kasutatakse torude, kaablite, profiilide, põrandakatete ja keermestatud osade tootmises ning erinevate komposiitide osana. VCM-d kasutatakse ka spetsiaalsete kopolümeeride ja teiste keemiliste ühendite tootmiseks.

Ohud ja reguleerimine: vinüülkloriid on tuleohtlik gaas; sissehingamisel võib see olla toksiline ja ärritav. Pikaajalisel või suurkogusel kokkupuutel on seostatud tõsiste terviseriskidega ning IARC on klassifitseerinud vinüülkloriidi kui inimese kartsinogeenseks. Töö- ja keskkonnakaitseasutused kehtestavad piirid ja turvallised käsitsemise juhised ning nõuavad lekkekontrolli ja heitmete piiranguid.