Vinüülkloriidi

Vinüülkloriid on keemiline ühend, mille keemiline valem on C2H3Cl. See on oluline monomeer, mida peamiselt töödeldakse polüvinüülkloriidi (PVC) tootmiseks. Vinüülkloriidi iseloomustab suur reaktiivsus vinüülrühma tõttu ning see esineb toatemperatuuril enamasti värvusetu gaasi või selge vedeliku kujul. Ta on kergesti süttiv ning gaasilises olekus võib moodustada plahvatusohtlikke õhu ja õhuvahu segusid.

Tööstuslik tootmine algab etüleeni klorimisega, et saada 1,2-dikloroetanini (edc). Seejärel toimub 1,2-dikloroetanini termiline dehüdratsioon või plahvatu klooriga reaktiivsete tingimuste all lõhustamine, mille käigus tekib vinüülkloriid ja HCl. Protsessi käigus on oluline kontrollida reaktiivsust, et tagada ohutus ning vähendada kõrvalproduktide teket. Vinüülkloriidi, mis on peamine vinüülkloriidi kasutusala, töödeldakse tavaliselt polümeriseerimisel PVC-ks või mõne teise vinüülliigi ühendiks.

Põhilised omadused ja riskid: vinüülkloriid on toksiline ning rahvusvahelised regulatsioonid käsitlevad seda kui inimkartsinat või kantserogeenset ainet; pikaajaline kõrge kokkupuude on seotud maksakasvajate riski suurenemisega. Aine on tuleohtlik ja võib moodustada ohtlikke ühenditega segusid. Hoiustamisel ja käsitsemisel tuleb järgida tihedat suletud süsteemi, inhibitorite kasutamist ning nõudeid tööohutuse, õhu jääkide ja lekkekontrolli osas.

PVK (PVC) on vinüülkloriidi peamine kasutusvaldkond ning üks maailma laialdasemalt toodetud plastist; monomeer võimaldab erinevaid kvaliteetseid plastiktooteid, torude, kaablite ja pakendite tootmist.