viljelusviise

Viljelusviis ehk taimekasvatuse praktikas rakendatavate kasvatamismeetodite üldmõiste, mis määrab, kuidas muld töödeldakse, milliseid väetisi ja taimekaitsevahendeid kasutatakse, kui palju ja kuidas kastetakse ning millist kultuurvahetust järgitakse. Viljelusviisid arvestavad mullapinna omaduste, ilmastiku, veeressursside ja keskkonnamõjudega ning need võivad olla püsivad või hooajalised ning sõltuvad kultuurist.

Klassifikatsioon on mitmetahuline. Mullaharimise intensiivsuse järgi eristatakse traditsioonilisi lähenemisi, mis hõlmavad sagedast mullaharimist, ja minimaalse mullaharimise või mitteharimise süsteeme. Väetamise põhimõtete järgi jagunevad viljelusviisid mineraalväetamise, orgaanilise väetamise ja kombineeritud süsteemide vahel. Kastmise järgi kasutatakse tilgutusüsteeme, pindkaste või segameetodeid. Taimekaitseviisid võib liigitada keemilise, bioloogilise ja integreeritud taimekaitse vahel; lisaks eristatakse ka kasvuhoonete ja avamaal edasivõetavaid lahendusi.

Tulemuslikkus ja keskkonnamõjud on viljelusviisi valiku keskmes. Õige lähenemine aitab suurendada saagikust ja tootlikkust, vähendada energiatarbimist ja veeressursse ning taimekaitse tõhusust, samas hoides mullapinna elutähtsat viljakust ja vähendades keskkonnakoormust. Viljelusviiside valikul peetakse silmas kliimamuutusi, mullatüüpe ja piirkondlikke tingimusi, et saavutada jätkusuutlik ja majanduslikult konkurentsivõimeline tootmine.

Eestis on viljelusviisid kohandatud kliima ja mullatingimustega. Praktikas kasutatakse sageli kombineeritud süsteeme, mis ühendavad minimaalse mullaharimise, mõõduka väetamise ja integreeritud taimekaitse, et tagada stabiilne saagikus ning vähendada tööstuslikku mõju mullale ja veele. Riiklikud suunised ning nõustamisteenused juhivad edasijõudnute kasutusele jätkusuutlikke ja tõhusaid meetodeid.