veevärvid

Veevärvid ehk akvarellvärvid on veega lahustuvad värvid, mille pigment on suspendeeritud sidusainena tavaliselt gum arabic’uga. Need värvid on tavaliselt läbipaistvad ning võimaldavad kihiliselt maalimist, kus valgus läbib õhukesi värvi-kihtide läbi ning paber mängib olulist rolli. Kui vesi aurustub, jääb värv paberile, mistõttu on lopukas ja pehme lõpptulemus iseloomulik.

Ajalugu ja kasutusala: kaasaegsed veevärvid moodustasid olulise osa 18. sajandi Euroopa maalikunstist, eriti Suurbritannias ja Saksamaal, ning neid on kasutatud laialdaselt maastike, portree ja linnavaadete loomiseks. Need on populaarsed nii harrastajate kui ka professionaalide seas tänu suurtele võimalustele teha kergeid, viljakaid ja läbipaistvaid kihte. Eestis ja mujal on veevärvid üks levinumaid vahendeid algkursustel ja kunstiringkondades.

Materjalid ja vormid: veevärvid on saadaval tubides ja pannidel ning neile lisandub sageli erinev paberitüüp; akvarellpaber on tavaliselt happeline, tugev ja suurimaima veekindlusega, et taluda märjaks ja läbipaistvaks. Sidusained võivad olla ka teiste koostisosadega, kuid gum arabic jääb kõige levinumaks. Hankesist kasutatakse ka valgendamata või puhastatud pigmentide segusid, mis mõjutavad värvi läbipaistvust ja helendust.

Tehnika: veevärvid võimaldavad nii õhukesi, sujuvaid valgeid kui ka tugevaid, sügavaid varjuefekte. Märja peal märg teksti (wet-on-wet) ja kuivema kihiga (dry-on-dry) tehnikad võimaldavad erinevaid tulemusi. Valgustihedate omaduste tõttu on pikaajalisel säilitusel oluline UV-kaitse.

Turvalisus ja hooldus: veevärvid on üldiselt mittetoksilised, kuid pigmentide koostis võib erineda; säilitamisel tuleb järgida juhiseid ning paberit ja värvi kaitsta liigse valguse ja niiskuse eest.