värvikihtide

Värvikihtide mõiste kirjeldab kihistust, milles maapinna või kivimite kihtide eristus tuleb peamiselt värvuse järgi. Selliseid kihti võib leida nii setetena kui ka kivimites ning nende värvivalorite erinevus peegeldab mineraalide koostist, oksüdatsioonireaktsioone ja keskkonnatingimusi tekke ajal. Värvikihtide uuring aitab mõista setete tekkimise ajalugu, pedogeenseid protsesse ja keskkonna arengut.

Värvikihtide tekkimist mõjutavad peamised tegurid on mineraalide koostis ja nende oksüdatsioon-reduksioon, niiskus, õhuringlus ning orgaanilise aine sisaldus. Näiteks raudaoksiidid (goethiit, hematiit) annavad kihtidele punakaid ja kollakaid toone; redukteerunud tingimustes võivad kihid muutuda hallideks või sinakashallideks. Mangaani oksiidid tekitavad musti või pruunikaid laike. Orgaaniline aine süvendab tumedat toonust ning karbonaadid ja lubjakivi võivad värvi helendada teatud kihtides.

Pedoloogias ja geoloogias kasutavad eksperdid värvi, et hinnata tingimusi, milles kihid moodustusid. Muldades hinnatakse värvi kaudu kuivendusest, aeratsioonist ja veerežiimist; geoloogilistes setetes värviread võivad viidata muutuvatele keskkonnatingimustele ajas. Muldade jaoks kasutatakse sageli Munselli värvikaarja skaala (value, chroma ja hue), et kirjeldada kihtide erinevaid toone ja kvaliteeti.

Uurimisel kasutatakse visuaalset hindamist, Munselli skaala, spektrofotomeetriat ning keemilisi ja mikroskoopilisi analüüse, et kvantifitseerida värvi ja seoseid mineraalide koostisega. Värvikihtide järjestus ja koostis on oluline töö stratigraafias, kliima- ja keskkonnaloome rekonstrueerimise jaoks.