maastike

Maastike mõiste viitab regiooni pealispinnale ja selle väljanägemisele, mida kujundavad looduslikud protsessid ning inimtegevus. Maastik koosneb nii füüsilisest maastikust (reljeef, mullastik, veekogud, kliima ja taimestik) kui ka kultuurilisest maastikust (asulad, teed, põllumajandus ja kultuuripärand). Maastiku areng on ajas dünaamiline ning peegeldab nii looduslikke muutusi kui ka inimeste planeeringute mõju.

Maastiku koostisosad ja nende mõju on omavahel tihedalt seotud. Reljeef, mullastik ja veevõrgustik määravad pinnavilja ja veeringe; kliima ning taimestik kujundavad ökosüsteeme; inimtegevus – metsandus, põllumajandus, linnastumine ja infrastruktuur – annab maastikule funktsiooni. Eesti kontekstis on maastik mitmekesine: ranniku madalikud ja mereäärne ala, laialdased metsad ning arvukad järved ja sooalad.

Maastikke uuritakse ja kirjeldatakse geograafias ja ökoloogias ning neid kasutatakse planeerimises, looduskaitses ja kultuuripärandi mõistmises. Maastikukaitse, maastikukujundus ja maastikul põhinev planeering aitavad tagada looduskaitse, elukvaliteedi ja kohalikku identiteeti. Kultuurimaastikud peegeldavad ajaloolisi inimkäitumisi ning on olulised turismi- ja identiteediallikad.

Kaitse ja jätkusuutlik kasutus on maastike haldamise keskmes. Inimtegevus, arendus ja majandamine seostuvad riskide ja võimalustega. Seetõttu rakendatakse maastikukaitse ja planeerimise meetmeid, et säilitada elurikkus, veemajandus ja kultuuripärand ning vähendada negatiivset mõju kliimamuutustele.