vananemisprotsessi

Vananemisprotsess ehk bioloogiline vananemine on organismi järkjärguline funktsioonide ja struktuuride halvenemine, mis tekib aja jooksul ja suurendab haiguste ning surma riski. See protsess erineb inimese kronoloogilisest vanusest, kuigi need kaks on sageli omavahel seotud.

Bioloogilised mehhanismid hõlmavad telomeeride lühenemist, DNA kahjustusi, epigeneetilisi muutusi, mitokondriaalse funktsiooni langust, proteostaatilise süsteemi talitlushäireid ja muutusi rakulises kommunikatsioonis, sealhulgas põletikulise inflamagingi reaktsiooni tõusu. Need mehhanismid toimivad koos ning vananemisprotsessi intensiivsust mõjutavad nii geneetilised kui keskkonnategurid.

Vananemine jaguneb sageli primaarseks (intrinsically programmed) ning sekundaarseks (tingitud haigustest, keskkonnast ja elustiilist). Primaarne vananemine on vältimatu bioloogiline protsess, sekundaarne vananemine tuleneb haigustest, vigastustest, halbade elustiilivalikute või keskkonnamõjudest.

Faktorid ja elustiil võivad vananemiskiirust oluliselt muuta. Geneetika paneb piirid, kuid regulaarne füüsiline aktiivsus, tasakaalustatud toitumine, tubakatarbimise piiramine ja alkoholi vältimine, piisav uni, vaimne ja sotsiaalne aktiivsus ning stressi juhtimine võivad vananemisnüansse aeglustada.

Vananemisega kaasnevad muutused suurendavad mitmesuguste krooniliste haiguste riski ning võivad vähendada üldist funktsionaalsust ja sõltumatust. Seetõttu on tervise ja funktsionaalsuse säilitamine vananemise põhieesmärk ning uuritakse nii põhilisi mehhanisme kui ka ennetus- ja sekkumismeetodeid.

Uuringud valdkonnas hõlmavad biomeditsiini, geriaatriat ja gerontoloogiat; eesmärk on mõista protsesse ning arendada intervenitsioone, mis suurendaksid terviseaegasid ja elukvaliteeti.